Hulja mõisniku Robert Gottlieb von Roseni 2. juuni 1802 kiri Eestimaa tsiviilkubernerile Andreas Langellile laevaröövi asjus

Kõrgesti sündinud härra,

kõrgesti ametisse määratud härra salanõunik ja rüütel,

kõrgesti austatud härra kuberner!

 

Vastavalt kõrgeaulise kubermanguvalitsuse poolt mulle käesoleva aasta 8. mail antud käsule nr 1579 olen juba kogunud esialgseid teateid, millest selgub, et fakt, et rannatalupojad on merepõhjast ühe madalale jooksnud laeva juurest mingi koguse rauda välja õngitsenud, on küll aset leidnud, kuid seda pole teinud mitte ainult Kandla, Selja ja Karula inimesed, vaid päris ilma kartuseta kõik rannatalupojad Tallinnast Narvani. Juba möödunud aasta oktoobrist-novembrist saadik on rannikuelanikud kogu Harju- ja Virumaalt mitmesaja väikese paadiga sõitnud Vaindloo saare kanti (sellel on saksa keeles mingi muu nimi ja ta peaks asuma umbes seitsme kuni üheksa miili kaugusel Toolsest), et ühe madalale jooksnud laeva vrakist, mis sealt kaheksa kuni kaheteistkümne sülla sügavuselt vee alt leiti, rauakange, kanepit ja lina välja tuua. Igalt poolt sinna kokku tulnud rannatalupojad on sagedasti oma elu üldsegi mitte väikesesse ohtu seades meresügavusest rikkalikku saaki saanud ja selle (sest nad arvasid, et see on lubatud teguviis) kohe ilma kartuseta omavahel võrdselt ära jaganud.


Ma tegin sellepärast ühele vanale rannatalupojale etteheite ja ütlesin talle, et selline teguviis on seadusevastane ja karistatav. Mispeale tema väitis mulle suure lihtsameelsusega vastu, et kõigil rannikuelanikel olevat juba aastasadade eest omaks võetud põhimõte vaadelda iga alust, mis jookseb karile kaugemal, kui kaldalt näha on, ja mille meeskond on maha jätnud, nii et seaduspärane päästmine on seega võimatu, peremeheta varana, millest saab ja tohib kasu lõigata, kui ollakse valmis oma elu sellepärast mängu panema. Ning sellist asja pole tema meelest mitte kunagi uute korraldustega ära keelatud, vähemalt polevat tema teada selle kohta iial midagi kantslist ette loetud, ja ta kahetseb vaid seda, et ta vanuse ja põduruse tõttu pole ise saanud neile möödunud aasta sügisest saadik korraldatud retkedele kaasa minna, et sellisest seiklusest, milletaolisi harva ette tuleb, osa võtta. Peale selle polevat siiski ka sugugi tõestatud, et see laev alles möödunud sügisel uppus; see võinuvat ehk juba tükk aega tagasi karile joosta, aga alles möödunud sügisel olid Kolga rannatalupojad kalale minnes selle avastanud, mispeale oli uudis, et Vaindloo juurest võib saaki saada, levinud piki kogu rannikut Tallinnast Narvani. Ja kui see teguviis on tõesti karistatav (mida ta siiski minu kui väga noore kohtuniku jutu peale mitte mingil juhul sõnapealt uskuda ei saavat), siis võiks ju selle eest karistada või vastutusele võtta kõiki randlasi, kes on viimseni sellest ühteviisi osa saanud.


Sellise suhtumise leidsin ma peaaegu igalt poolt eest ega võinud seetõttu mitte mingil juhul söandada Selja, Kandla ja Karula mõisa rannakülades läbiotsimisi korraldada, sest neisse küladesse viidud 473 rauakangi ei paikne mitte ühes paigas koos, vaid olevat kõik laiali jagatud.

Seetõttu esitan ma selle juhtumi Teie Ekstsellentsile targemaks ja paremaks läbivaatamiseks ning palun kuulekalt, et kui Te siiski peaksite pidama vajalikuks lasta korraldada tõsised läbiotsimised, et see raud, mis veel saadaval võib olla, konfiskeerida, et Te siis oleksite nii lahked ja annaksite mulle abiks väga arvuka sõjaväeüksuse, sest kõigil rannatalupoegadel on selline eelarvamus, et nad pole teinud midagi seadusevastast, ning peale selle näivad nad olevat nõnda meelestatud, et nad ei taha sel moel omandatud, väidetavalt seaduslikku vara heaga ära anda. Sest nad on kaljukindlalt arvamusel, et ükski seadus ei keela merepõhjast kasu saada ning et õnnetusse sattunud last tuleb päästa ainult sellistelt laevadelt, mis on kalda pealt silmaga näha. Kas poleks seetõttu otstarbekas, enne kui hakatakse läbiotsimisi korraldama ja võetakse kasutusele ranged abinõud, lasta kõigepealt merereglementi kantslist ette lugeda ja seda nõnda inimestele täpselt tutvustada? Sest praegusel juhtumil peavad inimesed ennast täiesti süütuks ning ükskõik milline vägivaldne samm võib endaga kaasa tuua ebameeldivat käärimist või mingeid kahjulikke tagajärgi. Olen pidanud oma kohuseks Teie Ekstsellentsile kõigest sellest ette kanda ning palun endale täpsemaid käitumisjuhiseid.


Muus osas jään aupaklikult

 

                                                                       Teie Ekstsellentsi

Hulja, 2. juuni 1802                                                              kuulekaks teenriks

                                                                                              R[obert] G[ottlieb] von Rosen

 

 

EAA 30-1-9171.

Dokumendi otsis Reet Hünerson, tõlkis Kai Tafenau.