Vaidlus päästetasude ümber


Riiast Peterburi kipsi vedanud Peterburi kaupmehele Jefim Melentjevile kuulunud prikk St. Nikolai sõitis kipper Konstantin Orlovi juhtimisel Saulepi mõisa vetes 16. augustil 1838 tugeva tormiga madalale. Kipskivid jäid esialgu koos laevaga merre, kuid loodeti veetaseme alanedes sealt välja tuua. Laevalt võeti maha taglas ja kätte saadi ka meeskonnaliikmete isiklikud asjad. 23. septembril lõhkus pöörane torm vraki täielikult. Randa uhutud laevajäänustest eemaldati raudosad ja puutükid koguti kokku. Päästetasude hüvitamiseks müüdi osa laevakraami oksjonil. Kohalik Ranna-Lääne adrakohtunik Dücker määras osa oksjonitulust samuti kui müümata jäetud inventari Melentjevile. Sellist käitumist pidas Eestimaa kubermanguvalitsus ekslikuks ja nõudis laeva omanikule antud raha ja inventari tagasivõtmist ning ähvardas adrakohtuniku omavolitsemise eest vastutusele võtta. Peale selle pretendeeris päästetasule ka Haapsalu tollitöötaja Sologubov. Adrakohtunik oli päästetasu kogusummast omale jätnud käsknikujaose ehk veerandi - 151,56 rubla. Adrakohtunik vastas kubermanguvõimudele selgitava raportiga, mida saab allpool lugeda. Milliseks kujunes Melentjevile lubatud taglase ja raha saatus, arhiivitoimikust ei selgu, kuid tolliametnik Sologubovil soovitas kubermanguvalitsus jõuda päästetasu asjus kokkuleppele Dückeriga või pöörduda oma nõude rahuldamiseks kohtu poole.


Ranna-Lääne adrakohtunikult

tema kõrgeaulisele keiserlikule Eestimaa kubermanguvalitsusele


Aruanne

Mul on au vastata tema kõrgeaulise keiserliku Eestimaa kubermanguvalitsuse eelmise aasta 15. detsembri ettekirjutusele nr 12 693, et kui ma oma toimimisviisiga Saulepi all madalale jooksnud laeva St. Nikolai taglase äraandmisel sellesama laeva omanikule tõmbasin enda peale süüdistuse omavolis ja seetõttu ka vastutuselevõtmise, tegin ma seda tõepoolest vaid kindla veendumusega, et ei tee midagi seadusevastast ega osanud selles paremini toimida. Põhjused, mis mind kogu selles asjas juhtisid, on järgnevad.

Pärast seda, kui ma olin möödunud aasta 18. augusti [kirjaga] nr 949 Peterburi kodanikule Jefim Melentjevile teatanud laevaga St. Nikolai juhtunud õnnetusest, ilmus seesinane eelmise aasta 6. septembril minu juurde ja pärast seda, kui ta oli tõendanud, et on nimetatud laeva omanik ja ka laevameeskond oli ta oma laevaisandaks tunnistanud, palus ta Saulepi mõisas asunud taglase avalikku oksjonit. Eelmise aasta 6. septembri [kirjas] nr 1021 pöördusin ma avaliku oksjoni asjus tema kõrgeaulise keiserliku Eestimaa kubermanguvalitsuse poole, kes kiitis selle heaks oma eelmise aasta 10. septembri ettekirjutusega nr 9485. Eelmise aasta 12. septembril, kui pidi toimuma kogu päästetud taglase oksjon, et seeläbi katta päästetasu summa, jõudsid päästetud taglase omanik ja päästjate esindaja kokkuleppele päästetasu asjus ning selle tulemusel palus nüüd taglase omanik, et sellest müüdaks ainult osa, et katta vaid see summa, mida ta vajab asjaajamiseks. Pärast seda, nagu näitab kaasasolev protokoll, kui omaniku enda välja valitud tükid olid 607 rubla ja 5 kopika eest maha müüdud ja Peterburi kodanik Jefim Melentjev päästja rahuldanud ning maksnud kõige eest, mida laevamadrused Saulepi mõisas nahka pannud olid, ei kahelnud ma [hetkegi] anda talle üle talle endale kuuluv laevataglas, sest minu arvates ei saanud selle kohta esitada enam ühtegi nõuet, kuna selle omanik ei olnud rohkem kellegagi kokku puutunud ja kuna eelkõige eelmise aasta 10. septembri käsus nr 9485 ei olnud selle kohta midagi öeldud, et avalikul oksjonil taglase müügist saadud raha tuleks saata tema kõrgeaulisele keiserlikule Eestimaa kubermanguvalitsusele. Pealegi palus Peterburi kodanik Melentjev härdalt asjaajamist kiirendada, sest just samal ajal oli Tallinna sadamas ühe tema tuttava laev, millega ta võis oma päästetud taglase tasuta Peterburi viia, ja kuna ta oli juba pikemat aega oma Peterburi äridest eemal olnud ja ta tõendas, et ta on 1826. aastast alates sellisel moel kaotanud, kui ma ei eksi, juba seitse-kaheksa laeva ja on nüüd seeläbi koos oma perega väga viletsas seisus. Sama vähe oskasin ma ette näha, et tollijärelevaataja Sologubov hakkab esitama nõudmisi käsknikujaose asjus, sest seesinane tuli eelmise aasta 17. augustil, kui minu juuresolekul oli hommikul vara päästmist alustatud, keskpäeva paiku küll laevale, märkis midagi üles oma aruande jaoks Haapsalu tolliametile ja sõitis seejärel kohe tagasi, andmata mingeid korraldusi, milleks tal ka õigust polnud, kuna mina kui ringkonna haagikohtunik olin kohal, mida vajaduse korral võivad tõendada toona laeval olnud Saulepi mehed. Niisamuti saadeti Saulepi mõisast kaldale toimetatud taglast valvama mehed, kellele ettevaatuse mõttes anti kaasa veel laevamadrus, kuniks õhtu eel kõik mõisa ära viidud sai. Et sel päeval rannal mõnd randrüütlit näha oli, ilma et nad päästmisel oma kohust täitnud oleks, ei puutunud enam minusse. Kui tollijärelevaataja Sologubovil peaks siiski olema mingit õigust käsknikujaosele, siis palun ma tema kõrgeaulist keiserlikku Eestimaa kubermanguvalitsust, kelle kaitse all ma ametisoleva haagikohtunikuna olen, anda selle kohta korraldus, sest ma olen kaugel sellest, et omastada midagi, mis ei ole seaduslik. Juurdelisatud arvestuste järgi olen ma kätte saanud mulle kuuluva jaose 151 rubla 56 kopikat, ja eespool toodud põhjusel palun ma veelkord tema kõrgeaulist keiserlikku Eestimaa kubermanguvalitsust, et kõrgeaulised suvatseksid teha selle kohta korralduse, kas tollijärelevaataja Sologubov üldse saab ühe osa käsknikujaosest, ja kui see nii peaks olema, kui palju, sest, nagu juba öeldud, soovin ma sellest saada vaid seadusliku osa.


Lihulas 7. jaanuaril 1839

A[dolph] v[on] Dücker


EAA 30-1-9394

Dokumendi valis Reet Hünerson ja tõlkis Katre Kaju.