Torm pillutas laeva Vormsi juures


28. novembril 1823 kell 11 õhtul sõitis vene kaupu (lina, kanep, heie jm) vedanud Rootsi prikk Maria Gustava teel Riiast Stockholmi tugeva tormiga madalale Vormsi saare juures. Dokument jutustab laeva pillutamisest kord merele, kord jälle rannale tagasi. Vaatamata suurtele kuludele, tehti laev sõidukorda.                  


Saare-Lääne haagikohtuniku

kõige truualamlikum teade

Tema Ekstsellentsile Eestimaa tsiviilkubernerile, tõelisele kammerhärrale ja rüütlile parun Budbergile.

Teie Ekstsellentsilt 30. aprillil saadud käsk nr 1000, millele oli lisatud Rootsi kaubamaja Robbert Petré kaebus härra parun Stackelbergi vastu – vastavalt Teie Ekstsellenstilt saadud eeskirjale on mul au see kaebus käesolevaga [tagasi] saata –, sunnib mind järgnevat teatama.

Rootsi prikk Maria Gustava, mida juhtis kapten Thalenius Olson [ja] mis oli vene kaupadega lastituna teel Riiast Stockholmi, jooksis Ramsi piirivalvekordoni härra inspektori titulaarnõunik Tšernovi, Haapsalu sadama tollikontori volitatud ametniku laevainspektor Martinseni, Vormsi Suuremõisa mõisavalitsuse ja kapten Thalenius Olsoni teadaande ja [viimase] Haapsalu magistraadis vandega kinnitatud ütluse järgi 28. novembril kella 11 paiku õhtul ägeda kirdetormi ja tugeva lumetuisu tõttu Vormsi saare Saxby neeme juures, kaldast enam kui verst maad eemal madalale.

Kui järgmisel päeval andis torm järele, alustati kohe kaupade päästmist, mis lõpetati kahe päeva pärast; härra parun Stackelbergile kuuluva jahtlaeva meeskond viis koos Vormsi talupoegade laevade abiga vaid kergelt viga saanud [ja] vaid ühelt küljelt lekkiva laeva Vormsi Friedrichi sadamasse, mis asub madalale jooksmise kohast 10 versta kaugusel, paigutasid ta üsna toeka sadamakai äärde ja kinnitasid köitega silla külge.

Tundmata siinset kliimat ja muidugi ootuses, et meri peagi kinni läheb, oli kapten Thalenius Olson jätnud kõik peelid ja raad maha võtmata; kui uusaasta päeval kirdetorm üha ägedamaks muutus, kamandati Rälby küla talumehed sadamasse, et aidata nii härra parun Stackelbergi jahtlaeva kui ka prikki.

Vormsi jahtlaeva kapten oli kõik oma ankrud vette lasknud ja nõudis sama ka kapten Thalenius Olsonilt, kes seda eirates ja pigem kai tugevusele lootes lasi vette ainult ühe ankru.

Öösel, kui äge torm oli orkaaniks paisunud, ei suutnud kai see osa, mille külge prikk Maria Gustava kinnitatud oli, enam lainete ägedale survele ja laeva raskusele vastu pidada ning purunes; ainuke väljavisatud ankur aga ei jõudnud laeva hoida ja ebatavaliselt kõrge vesi ajas selle kaldale. Samas kõrval seisnud jaht Wilhelmine kaotas vaid masti. Nii palju härra Robbert Petré sõnade „Jumal teab, millise juhuse läbi [laev juba] teist korda 1½ jalasesse vette [sattus]“ selgituseks.

Teise punkti ümberlükkamist suvatsegu Teie Ekstsellents vaadata härra parun von Stackelbergi kirjutisest, mille originaal on siia juurde lisatud, [kuna] olin talle härra Robbert Petré kaebuse teatavaks teinud.

Pidades silmas, et mul ei õnnestunud härra parun von Stackelbergi mõjutada toimunud maksustamisega rahule jääma – niisama vähe suutsin teda laeva hinna osas lepitada kaubamaja Thomas Clayhills & Sohn voliniku härra Schumacheriga –, jääb seesinane kindlaks hinnale 3000 rubla ja seega talle osaks langevale päästetasule summas 750 rubla.

Lõpetuseks on mul veel teatada, et laev ei ole veel põhja pealt lahti tõmmatud ja seega ei ole selle parandustööd veel üldse alanud, on ka kahtluse all, kui see ka toimuks, kas meri seda üldse kannaks, seepärast läheb parimal juhul veel kuid, enne kui laev on pikemaks reisiks valmis, madalalt lahtitõmbamise ja remondikulud võivad aga kindlasti ületada laeva väärtuse, ehkki see oli uus.

Parun C. Dellingshausen,

Saare-Lääne haagikohtunik

Seljaküla, 31. mail 1824

EAA 30-1-9294

Dokumendi valis Reet Hünerson, saksa keelest tõlkis Katre Kaju