Sajad talupojad Toolse all randunud laeva röövimas 1697


Väljavõte Narva rae protokollist Toolse all toimunud laevahuku ja -röövi kohta. 14. aprill 1697.

 

St. Johannese laevarööv, kus osales arvukalt talupoegi, mõisnikke ja mõisavalitsejaid nii rannaaladelt kui ka sisemaalt, tõi kaasa suure kohtuprotsessi, sest röövitud kaubad kuulusid pärslastele ja inglastele, kelle kaubanduslikust tegevusest Läänemerel oli Rootsi riik väga huvitatud. Protsessi tulemusel mõned talupojad hukati –  raiuti maha pea ja tõmmati rattale või poodi.

 

 Narva raekohtu ette ilmusid siinne linnakodanik ja kaupmees Arnold Paulsen ning tema ärikaaslane Wilhelm Wiese, andes teada, kuidas kindlustus ei ole päris rahul kipper Hans Scharpenbergi ja laeva St. Johannes meeskonna poolt 12. veebruaril 1697 antud tunnistuste ja tõenditega laevahuku ning merre jäänud kaupade kohta, nõudes toimunu kohta veelgi täpsemat teavet. Seetõttu paluvadki nad ametlikult, et mainitud kipper, kelle nad on lasknud kohtusse kutsuda ja kes viibib veel siin [Narvas], [juhtunuga] seoses uuesti üle kuulataks, kandes tema tunnistused üksikasjalikult protokolli.


Mainitud [kipper Hans Scharpenberg] arvab küll alguses, et ta on toimunud laevaõnnetuse kohta juba piisavalt aru andnud, seda enam, et kõik teised kindlustajad on tema tunnistustega rahule jäänud, lisas siiski oma varasemale vandele veel järgmised selgitused: kui nad 1696. aasta 11. novembri varahommikul Tallinnast välja purjetasid, jäid nad õhtul kella 9 ja 10 vahel madalikule kinni, kohe tõstnud nad laevast välja paadi ühes luubiga, lootes, et see [paat] raske ankru abil aitab [laeva] madalikult lahti, kuid ühe tunni jooksul tungis laeva juba neli kuni viis jalga vett, ja kui oli möödunud vaevalt kaks tundi, oli laev enamuses veega täitunud ning pääsemislootus kadus sootuks. Seepeale ei näinud nad muud pelgupaika, kui seesama madalik, siiski lootes uue päeva koidikul veel osagi lastist päästa. Kuid vahepeal, pärast südaööd, saabus laeva juurde üks paat nelja talupojaga, kes olid kalale minemas, ja tulid parda juurde. 12. novembri hommikul viskasid nad [laevarahvas] esmalt hädapäraseid riideesemeid paati ja luupi ning saatsid nende mainitud talumeestega maale, kes veel kahe väikese paadiga tulid laeva juurde ning ülejäänud rõivad koos kööginõude ja mõnede purjedega maale toimetada aitasid. Kui aga kipper oma meeskonnaga, nii palju, kui nad nende talupoegadega kõnelda said, palusid, et need aitaks nii palju kui võimalik ka kaupu päästa, sest teiste [kaupade] seas olid pärslaste lõuendipallidest peaaegu pooled veel kuivad, [ja] selle eest sai neile ka head vaevatasu lubatud, keeldusid talupojad sellest ning nii palju kui neist oli võimalik aru saada, teatasid, et siitpeale läheb kogu [kaup] röövimise ja rüüstamisega hukka, seda enam, et kuivalt maalt hakkas laeva juurde aina uusi ja uusi paate tulema, ja ka tema kiprina pidi oma laevarahvaga kahjuks peagi seda kogema, sest veel sel samal päeval saabus nii palju talupoegi, et neid [talupoegi] sai neist [laevarahvast] rohkem, [ning nad] hakkasid kohe raiuma ja lõhkuma, röövima ja riisuma, nii et meeskonnal ei õnnestunud enam selle vägivallatsemise käigus ei enda ega kaupmeeste vara või laevavarustust hoida, veelgi vähem päästa, sest talupojad karjusid, et kõik kuulub neile kui mereröövlitele. Lõpuks ajasid nad toorelt raevutsedes ja märatsedes kipri ja meeskonna laevalt minema, kes suure vaevaga mõned purjed ja keedunõud endale jätta suutsid, kuid muus osas pidid suure kurvastusega pealt vaatama, millise hoolimatusega talupojad laeval tegutsesid. 13. novembril tulnud sinna juba üle 600 talupoja, jätkates laeva raiumist, lõhkumist ja riisumist kuni 14. [novembril] olid mastid maha raiutud ja 16. [novembril] pandi laev põlema. Vahepeal sattus ka kipri ja tema meeskonna elu ohtu, sest talupojad, arvates, et neil on veel palju raha, ründasid ootamatult nende purjedest tehtud telki ja ähvardasid sealtki riisuda, kuid õnneks suutis üks kohalik mõisavalitseja selle ära hoida, keda nad nagu ka Jumalat selle eest tänama peavad.

[---]

 

EAA 1646-1-813, l. 85–86. Koopia.

Dokumendi valis, tõlkis saksa keelest ja kommenteeris Enn Küng.

 

Dokument on publitseeritud: Ajalooarhiivi varasalvest. Dokumente Eesti ajaloost Vene ja Rootsi ajal (17.–20. sajandi algul). Koostanud Kersti Lust, Enn Küng, Tõnu Tannberg, Tõnis Türna. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv 2011.

http://rahvusarhiiv.ra.ee/ehaest/ajalooarhiivi-varasalvest/